Marguse lugu

Pärast gümnaasiumi lõpetamist otsustasin, et enne ülikooli astumist oleks mõistlik täita teenistuskohustus riigi ees, et edasisi õpinguid aastaks katkestama ei peaks. Eetilistel kaalutlustel valisin ajateenistuse asemel aga hoopis asendusteenistuse. Tundsin, et tahan oma võimete piires kohe praegu midagi kasulikku ja tänuväärset teha selle asemel, et sõda mängima minna. Nii ma Tallinna Laagna Lasteaed-Põhikooli sattusingi. Kuigi mul puudus igasugune ettekujutlus, mida üks erivajadustega laste kool endast kujutada võiks, ootasin oma teenistust huviga. Kuna olin õpetajaks saamist ühe võimaliku karjäärina kaalunud, siis lootsin, et aasta koolis annab mulle kindlasti väärt kogemuse. Laagna kool oli aga palju enamat, kui oskasin loota. Alguses oli kõik muidugi uus ja veidi hirmuäratav, aga sõbralik ja toetav koolipere aitas mul kiiresti sealsesse töösse sisse elada. Töötamine erivajadustega lastega andis mulle ettekujutluse elust, mida nemad igapäevaselt elavad, kuid millest tavainimestel tihtipeale aimugi pole. Õppisin, et põhiolemuselt on nad samasugused inimesed nagu me kõik, ning oskan nüüd paremini hinnata nende osa ühiskonnas. Mind pani aasta jooksul korduvalt imestama, milleks kõigeks nad võimelised on, ning kool tegi suurepärast tööd õpilastele võimaluste pakkumisel, korraldades tihti väljasõite või organiseerides omapäraseid üritusi koolis kohapeal. Sain tänu sellele ka ise end proovile panna kooliüritustel esinemises, nende korraldamises ja ka näiteringiga Rakveres, Tartus ja Tallinna vanalinnapäevadel esinemas käies. Iga päev kooli tulles ja õpilastega tegeledes tundsin, et teen midagi olulist ja minu panust väärtustas ka ülejäänud koolipere. Kuigi erivajadustega õpilastega pole alati lihtne, jättis Laagna kool mulle väga palju positiivseid ja rõõmsaid mälestusi ning jääb minu jaoks alati kohaks, kuhu võimalusel külla tulen.​

Margus Reimann